Juunis 2010 kohtume Stockholmis

5. juuni 2010 oleme Stockholmi kolmekesti taaskord maratonirajal.

Siis kui jooksust on kopp ees (mõneks ajaks)

Teen nüüd jooksule vähe vaheldust, proovin mõne nädala lisaks jooksule ka ratast. Täna tegin algust, kogunes pisut üle 6km aga kurvastuseks olin sunnitud otsa tagasi pöörama, kuna mingil põhjusel oli tagakumm tühi.

R

Sügisjooksu poolmaraton

13. septembril läbisin Tallinna sügisjooksul oma teise poolmaratoni, seekord oli ajaks 1.41:16, viimast rekordit juulikuust lihvisin ca 6min jagu. Ilm oli tõesti hea ja üldiselt ka enesetunne oli hää. Ainult viimased 4-6km vaevlesin hirmuga, et jalad võivad kohe kohe krampi tõmmata. Kokkuvõttes leian, et ideaalis oleks võinud veel oma aega 2min jagu kärpida. Aga no midagi tuleb ka järgmiseks aastaks jätta.

Seekord olid jalad peale jooksu kohe täiesti mitte jalutamis kõlbulikud, järgmistel päevadel tekitas kõndimine raskusi. Ka taastumine võttis, no tegelt alles võtab aega. Loodetavasti saan nüüd nädalavahetusel taas jooksa minna. Vahelduseks käin nüüd rattaga metsas krossi sõitmas ;)

Septembris olen siiani läbinud 77 jooksukm, augusti mark oli 117km.

Rasmus

42195 meetrit joostud

42km 195m

Äratus kella 8 paiku, pudru mustikamoosiga. Ja peale hommikusööki oligi juba aeg liikuda sadamasse ja kohtuda Siimu ja Otiga.
Kümnene laev viis meid poole üheteistkümneks Helsingi, kus võtsime jalgsi suuna stardipaiga suunas.
Numbrid ja nänn käes, suundusime Töölö spordihalli, kus leidsime nurgataguse riietumiseks. Tol hetkel oli stardini ca 2h aega ja juba siis näitas mu pulsikell pulsiks 110 lööki minutis, kui Otil jäi see 60-70 löögi piirile.
Need 2h möödusid minu jaoks vägagi kiirelt ja peagi oligi aeg juba starti minna. Rinnanibud plaasterdatud, varbad, jalgevahe ja kaenlaalune vaseliiniga määritud ja energiageel sisse võetud, suundusimegi stardi poole, tee peal tühjendasin veel viimast korda paagi ja olingi valmis.
Stardini jäi umbes 6-7 minutit ja süda lõi 128 lööki minutis, närvi oli tunda igas kehaosas.
Otti ega Siimu ma stardikoridoris enam ei kohanud ning olin juba leppinud, et kohtun nendega alles mitme tunni pärast finišis.
Nii loetigi inglise keeles 10st 1ni ja stardipauk kõlas, mul kulus no 2-3min, et jõuda üldse stardijooneni, mil käivitasin oma pulsomeetri stopperi. Peagi sain alustada ka jooksmisega, alguses oli rahvast ikka murdu ja kogu rong liikus küllaltki aeglaselt, kilomeeter-kaks pärast starti sai juba vaikselt alustada oma jooksuga ja nii ma alustasingi inimestest möödumisega. Enesetunne ja tempo tundusid parajad, nii et miks ka mitte.
Kuskil kolmandal kilomeetril leidis Ott mind segasummast üles, nii jooksimegi edasi koos. Hiljem Ott lisas, et ta poleks arvatavasti nii head tulemust jooksnud, kui ta poleks kohanud nii alguses mind. Koos hakkasimegi teed rajama rahvamassi vahelt, esialgu vedasin mina.
Meie 10km aeg oli 1h ja poolmaratoni aeg 2.04 (Neto). Kuskil 18-19 kilomeetril tundsin esimest korda, et jalad hakkavad tasapisi süldiks muutuma, nii et peale poolmaratoni läbimist jooksime juba Otiga kõrvuti või asus tema isegi meie tandemit vedama. Rahvas rajal ja raja ääres olid väga sõbralikud, esimesed 20km olime ka meie Otiga veel väga jutukad ja mitmel korral kutsusime ise rahvast jooksjatele kaasa elama!
Nii umbes 25-26km jõudis rada kesklinna, sadama äärde jne. Sel hetkel tabas mind esimest korda distantsi jooksul halb kogemus, mu vasak säär tõmbas kergelt krampi ja oli selge, et head see ei tõota. Nii pidingi üsna pea rajaäärde tõmbama ja oma säärt venitama, Ott jätkas jooksu.
Umbes kilomeeter-poolteist hiljem suutsin Oti veelkord kinni püüda, kuid peagi muutus asi minu jaoks ainult hullemaks ja murettekitavamaks.
30km kaotasin Otile täpselt 2 minutit (minu aeg 3:00:07 Neto), kuid nüüd alles minu kannatuste rada algas. Nüüd 2 päeva hiljem ei ole viimased 12km mul enam nii hästi meeles kui esimesed 30, kuid nad oli tohutult rasked. Järgijäänud kilomeetritel tõmbasid mul krampi juba mõlemad sääred ja hoiatusi andsid mõlemad tagareied. Nii pidingi küllaltki tihti peatuma ja venitama. Tarbisin joogipunktides rohkem spordijooki ja võtsin rohkem hapukurki, lootes, et need aitavad, kahjuks midagi ei paranenud. Nii olidki viimased 12km üksteisele küllaltki sarnased – puhas piin.
Kergendust ei pakkunud enam seegi, kui nägin juba 40 ja 41km silte – endiselt oli väga raske. Ei suutnud ma tempot tõsta ka viimasel kilomeetril ja lõpusirgel.
Kuid siiski oli meelerahu suur, kui finišijoone ületasin, ajaks 4h 37min 37sek. Kaotus Otile viimasel 12km oli suur. Ei arvanud, et Helsingi rada nii raske on, mõned tõusud võtsid ikka jalad nii tühjaks. Oti ajaks siis 4h 12min 46sek, Siimul 5h 23min 36sek.

Kokkuvõttes olime kõik siiski rahul, esmane eesmärk täidetud – lõpetada maraton.
Kella 21 väljuvale laevale jõudsime minuti täpsusega, laeval liikusime põhimõtteliselt juba „puujalgadel“, tegime laevalolijatele oma käimisstiiliga palju nalja. Õhtu lõppes mõne õlle ja kerge saunaga, kõik olid surmväsinud, aga väga rahul.

Bye, bye Helsinki!

Siiski – vähem kui 24h peale maratoni oli selge, et viimaseks see kindlasti ei jää!


Rasmus

Viimased 48 tundi, hell yeah!

2 ööpäeva enne starti: olen ära pakkinud oma asjad, mille ma Helsingi kaasa võtan, lisaks koostanud nimekirja erinevatest jubinatest, mille ka pean veel apteegist või mõnest spordipoest endale soetama. Lisaks neile tegemistele püüan läbi mõelda järgmise 2 päeva toitumise ja ülekõige püüan olla rahulikult, puhata korralikult jooksuks välja. Arvatavasti lülitan reede õhtul telefoni üldse välja, et mingid kõned ja asjad mind segama ei hakkaks.
Hetkel olen plaaninud ennast sättida laupäeva hommikul kella 10.oo katamaraanile Helsingi ja olla poole 12 paiku teiselpool Soome lahte, mis annaks mulle 3 ja pool tundi rahulikult kohapeal sisse seada.

Ilmateade lubab laupäevaks päikesepaistet, kergeid pilvi ja ca 19 kraadi sooja. Ma arvan, et see on igati OK.

Lisaks olen otsustanud joosta distantsi ilma muusikata(kõrvaklappideta). Eile silusin enda soengu voolujooneliseks, loodetavasti ma ei kahetse, et peapaela ostmata jätsin :)

Rohkem ma ei oskagi hetkel lisada...


Rasmus

Less than one week to go!

Selle blogi kirjutamine on nii nagu ta juba on... aga jah täna on täpselt nädal jäänud selle hirmuäratava sündmuseni. Viimati käisin nüüd kolmapäeval jooksmas, täna on selline väss peal, et arvatavasti lükkan tänase jooksu üldse homsesse. Uuel nädalal veel 2 jooksu ja ongi Helsingi minek ja 42km.
Mida lähemale maraton tuleb, seda rohkem lööb juba ainult sellele mõtlemine hirmu naha vahele. Vahepeal igavusest oodates järgmist jooksutrenni registreerisin ennast Tallinna sügisjooksu poolmaratonile 13. septembril, juba järgmisel päeval sellest on mul taas minek sõjaväe arstlikku komisjoni, jee!

Ilmast nii palju, et: Ilmateate pikem prognoos lubab pilves selgimistega päiksepaistelist ja mitte väga kuuma ilma, mis on hea, ma arvan.

Rasmus

1/2 tehtud!

Ööpäev hiljem on jalad väga hell jututeema. Igatahes läbisin eile esimese poolmaratoni 1.47,24 (1.50,03). Tempo oli minu jaoks üpris kiire ja viimased 3-4km oli ka paras piin. Kahju muidugi sellest, et üle kolmveerandi jooksust jooksin ma üksi, polnud kellegagi koos joosta, kes mind veaks või nii. Tööd sai jõhkralt tehtud. Võtsin küll juba 4km eesmärgiks endast paarsada meetrit eemal jooksud päevitunud blondi kinni püüda, kuid ei suutnud üksi nii palju võimu enesest leida tempo tõstmiseks. Jooksu järel tõdesin, et olin eile võimaline jooksma ka koguni 5min kiireminigi, kui oleks olnud ainult kellegagi koos joosta. Positiivne oli, et iga 2,5km tagant oli joogipunkt, kus ma kallasin enda tavaliselt veega üle. Jalad pidasid üldiselt hästi vastu ainult, et 16km peal olnud mõnesaja meetrine tõus röövis jalgadest viimase jõu, seejärel olin sunnitud sammu muutma, et krampe jalgades ennetada.

Pulsomeetri andmetest siis nii palju, et:
poole teekonnast läbisin ca 52min, teinepool 55min
kaotatud kcal 1764
keskmine pulss 179, maksimaalne 194

enesetunne jooksu ajal: miks ma ennast piinan?
enesetunne jooksu järel: päris hea

Rasmus