See kõik algas umbes 7. klassis kui me Otiga käisime koos kergejõustikutrennis. Harva leidsime ennast, tüdrukute vaatamise ja niisama lolli mängimise kõrvalt, arutlemas selle üle, et kui raske see maraton ikkagi on. Ühtlasi on meeles ka üks kindel kord kui arvutasime, et mitu ringi peab Tallinna Spordihalli 200m ringe tegema, et saaks maraton joostud. ( 42195m / 200m = ~211 ringi) Sama utoopiline kui see tundus juba siis, tundub see siiski minu jaoks ka veel praegu. Samas on jäänud see mulle alati kripeldama ning ma olen selle distantsi läbimist alati teadlikult edasi oma keskeakriisi lükanud, mõeldes, et kunagi tulevikus peaks ikka jooksma jne. jne. Samas hetkel hakkab see vist suhteliselt reaalsena juba tunduma.
Ära ma ei ole veel ennast registreerinud, kuid üritan sellega hakkama saada nädalavahetuse jooksul. Treenima olen samas juba hakanud.
Kui Rasmus siin rääkis, et tal ei ole olukord kõige hullem kuna teinud ikka pidevalt sporti siis mina nii ei saa kahjuks väita. Hoolimata sellest, et ma kunagi olin üle Eesti tuntud ja kardetud noor sprinter ( lugematu arv medaleid Eesti Meistrivõistluselt seda ka tõendavad ) , olen ma ülikoolis oldud aja jooksul ilmselgelt liiga palju õlut ja pelmosid söönud. Sellest tingituna on kogunenud ka umbes 20 lisakilo. Nendesse kilodesse suhtun ma aga väga positiivselt. Kuna need närused 20kg niikuinii treeningperioodi jooksul vähemalt 2/3 võrra vähenevad siis võib ka nii öelda, et trenni teen ma mingi aeg 15 kg kang õlgadel. Loodan, et Ott ja Rasmus võtavad minust õppust ja nüüdsest peale treenivad samuti lisakilodega.
Kokkuvõttes võib tegelikult öelda, et ma tegelikult kardan seda 15. augustit.
Siim
No comments:
Post a Comment