42195 meetrit joostud

42km 195m

Äratus kella 8 paiku, pudru mustikamoosiga. Ja peale hommikusööki oligi juba aeg liikuda sadamasse ja kohtuda Siimu ja Otiga.
Kümnene laev viis meid poole üheteistkümneks Helsingi, kus võtsime jalgsi suuna stardipaiga suunas.
Numbrid ja nänn käes, suundusime Töölö spordihalli, kus leidsime nurgataguse riietumiseks. Tol hetkel oli stardini ca 2h aega ja juba siis näitas mu pulsikell pulsiks 110 lööki minutis, kui Otil jäi see 60-70 löögi piirile.
Need 2h möödusid minu jaoks vägagi kiirelt ja peagi oligi aeg juba starti minna. Rinnanibud plaasterdatud, varbad, jalgevahe ja kaenlaalune vaseliiniga määritud ja energiageel sisse võetud, suundusimegi stardi poole, tee peal tühjendasin veel viimast korda paagi ja olingi valmis.
Stardini jäi umbes 6-7 minutit ja süda lõi 128 lööki minutis, närvi oli tunda igas kehaosas.
Otti ega Siimu ma stardikoridoris enam ei kohanud ning olin juba leppinud, et kohtun nendega alles mitme tunni pärast finišis.
Nii loetigi inglise keeles 10st 1ni ja stardipauk kõlas, mul kulus no 2-3min, et jõuda üldse stardijooneni, mil käivitasin oma pulsomeetri stopperi. Peagi sain alustada ka jooksmisega, alguses oli rahvast ikka murdu ja kogu rong liikus küllaltki aeglaselt, kilomeeter-kaks pärast starti sai juba vaikselt alustada oma jooksuga ja nii ma alustasingi inimestest möödumisega. Enesetunne ja tempo tundusid parajad, nii et miks ka mitte.
Kuskil kolmandal kilomeetril leidis Ott mind segasummast üles, nii jooksimegi edasi koos. Hiljem Ott lisas, et ta poleks arvatavasti nii head tulemust jooksnud, kui ta poleks kohanud nii alguses mind. Koos hakkasimegi teed rajama rahvamassi vahelt, esialgu vedasin mina.
Meie 10km aeg oli 1h ja poolmaratoni aeg 2.04 (Neto). Kuskil 18-19 kilomeetril tundsin esimest korda, et jalad hakkavad tasapisi süldiks muutuma, nii et peale poolmaratoni läbimist jooksime juba Otiga kõrvuti või asus tema isegi meie tandemit vedama. Rahvas rajal ja raja ääres olid väga sõbralikud, esimesed 20km olime ka meie Otiga veel väga jutukad ja mitmel korral kutsusime ise rahvast jooksjatele kaasa elama!
Nii umbes 25-26km jõudis rada kesklinna, sadama äärde jne. Sel hetkel tabas mind esimest korda distantsi jooksul halb kogemus, mu vasak säär tõmbas kergelt krampi ja oli selge, et head see ei tõota. Nii pidingi üsna pea rajaäärde tõmbama ja oma säärt venitama, Ott jätkas jooksu.
Umbes kilomeeter-poolteist hiljem suutsin Oti veelkord kinni püüda, kuid peagi muutus asi minu jaoks ainult hullemaks ja murettekitavamaks.
30km kaotasin Otile täpselt 2 minutit (minu aeg 3:00:07 Neto), kuid nüüd alles minu kannatuste rada algas. Nüüd 2 päeva hiljem ei ole viimased 12km mul enam nii hästi meeles kui esimesed 30, kuid nad oli tohutult rasked. Järgijäänud kilomeetritel tõmbasid mul krampi juba mõlemad sääred ja hoiatusi andsid mõlemad tagareied. Nii pidingi küllaltki tihti peatuma ja venitama. Tarbisin joogipunktides rohkem spordijooki ja võtsin rohkem hapukurki, lootes, et need aitavad, kahjuks midagi ei paranenud. Nii olidki viimased 12km üksteisele küllaltki sarnased – puhas piin.
Kergendust ei pakkunud enam seegi, kui nägin juba 40 ja 41km silte – endiselt oli väga raske. Ei suutnud ma tempot tõsta ka viimasel kilomeetril ja lõpusirgel.
Kuid siiski oli meelerahu suur, kui finišijoone ületasin, ajaks 4h 37min 37sek. Kaotus Otile viimasel 12km oli suur. Ei arvanud, et Helsingi rada nii raske on, mõned tõusud võtsid ikka jalad nii tühjaks. Oti ajaks siis 4h 12min 46sek, Siimul 5h 23min 36sek.

Kokkuvõttes olime kõik siiski rahul, esmane eesmärk täidetud – lõpetada maraton.
Kella 21 väljuvale laevale jõudsime minuti täpsusega, laeval liikusime põhimõtteliselt juba „puujalgadel“, tegime laevalolijatele oma käimisstiiliga palju nalja. Õhtu lõppes mõne õlle ja kerge saunaga, kõik olid surmväsinud, aga väga rahul.

Bye, bye Helsinki!

Siiski – vähem kui 24h peale maratoni oli selge, et viimaseks see kindlasti ei jää!


Rasmus